PUHKUS LÄBI

           Selleks aastaks puhkus jälle selja taga ja kolm tööpäeva ka. Marjad korjatud ning mahlad ja moosid keldrisse taritud. Kurke ka hulk talveks sisse tehtud, tomatid ootavad veel järjekorras. Küll mulle meeldiks, kui puhkus alles nüüd võiks alata. Septembri kuu oleks selleks üks ilusamaid, kuid kahjuks puudub mul selline võimalus. Nii et tuleb leppida sellega mis on. Aga kuumale suvele vaatamata sai ka veidi remonti tehtud. Kõik sai alguse sellest, et ühel hommikul võtsin ette majavoodri pesu. Põhjapoolne sein vajas hädasti vett, ja kui juba koristamiseks läks, siis aknapesu ring ikka ka. Aga veerennid ja katus olid aastatega samblakihi peale korjanud ning kange tahtmine oli ka sellest vabaneda. Kuna minust katusele ronijat polnud, pidi mees selle töö ette võtma. Algul küll tujutult, kuid kui juba pesuks läks ja kuumus koos päikesega kasvas, siis veemäng katusel muutus järjest nauditavamaks ja tulemus rääkis ilmekat keelt. Ronisin lakka, et ka sealne aken puhtaks pesta ning kardin pessu tuua. Ja seal ma neid villalehti nägingi. Peaaegu terve pakk. Kohe tärkas mõte, et nüüd on õige aeg koridori remont ette võtta, sest tapeet oli juba ostetud ja teadmine, et kakskümmend kolm aastat tagasi sai koridori seina vahele vaid vana vatitekk ja kuskilt mõned ribad villa, ka sein lahti võtta ning korralikult soojustada. No see mõte meeldis mehele kohe väga. Ma päris nii korralikku lammutust ja tegemist ei oodanudki, kuid tema arvas, et anname endast parima. Ja mulle see meeldis.

Lae värvimine ja tapeedipanek jäid minu teha, sest mees on pikemat aega arvamusel, et minuga koos tapeeti panna....

                 

Ostsin algul ainult selle raagus puudega tapeedi, sest see meenutas mulle kangesti sügist ja tundus lõpmatult armas. Aga kui ma seda mitu päeva nööpnõeltega seina kinnitasin ja kaugelt vaatasin, tuli selline masendus peale, ja mõni nõrgem oleks võinud pisaraid valada. Olin üpris kindel, et iga hommik ja õhtu ma seda pilti näha ei suuda. Nii siis sõidutaski mees mu linna, et võiksin poes kolada ja uue tapeedi valida. See oli muidugi väga raske, sest suures ruumis sadu valikuid ja igast vaid killuke stendile kleebitud. Muidugi leidsin mitu, mida osta, kuid kaine mõistus kutsus korrale ja soovitas valida midagi raagus puudele lisaks. Lõpuks, kui mõistus otsa sai, võtsin esimese variandi, mis poodi minnes silma jäi. Ikka mõttega, küll kodus nuputan edasi. Ja kuigi algselt plaanisi kaks seina triibulist ja kaks puudega, tuli lõpptulemus siiski isesugune. Ja pean ütlema, et mulle endale meeldib see väga. Isegi rohkem, kui algselt planeerinud olin. Ja eriti tore oli ka see, et mees oli ka tulemusega väga rahul.

                              

                   Ise olen igati rahul. Kõik jälle puhas ja kindlasti nüüd ka talvel soojem.  Ja muidugi püüan endiselt  oma vanu õmblustöid siia ritta korjata.