Vaatasin täna pilte otsides ringi ja leidsin nii palju võtteid oma segamini õmblustoast. Need kangalaadungid, mis kunagi vere kihama ja karvad turri tõstis - need on täiega kokku kuivanud. Osalt ikka selle pärast, et need õmblusmasina alt läbi käinud ja mingid konkreetsed esemed saanud. Kangahullus pole küll raugenud, kuid poode ma enam ei külasta, sest ei taha jälle pead kaotada. Kuna enam nii palju ka ei õmble, siis hea lohutus, et raha jääb alles. Kastides on küll veel tükikesi, et midagi teha, kuid põhiline aeg on hetkel kulunud vanade tehtud tööde piltide otsimisele. Vahel küll mõtlen, et millist valikut kangapoed pakuvad... Aga parem kui ei ... See eest mõtlesin, et panen mõned õudust äratavad pildid oma kunagistest tagavaradest, mida polnud kunagi piisavalt palju, et teha seda, mida oleksin tahtnud teha. Või õigem oleks küll öelda, et neid kangaid, mis südamest meeldisid, neid õieti ei olnudki. Nii siis ongi mu valminud asjad rohkem olemas olevast materjalist õmmeldud.
Õnnelik mina. Mees tegi spetsiaalse pingi laua kohale, et kõik vajaminevad asjad käeulatuses oleksid.
Poolikuid asju on kõik kohad täis ja kass, kes ikka kõige kõrgemale tahtis ronida, suutis nii mõnegi kast, karbi kummuli pöörata.
Suvel on saanud neid välja veetud, et tuulutada ja värvide järgi jälle ritta seada. Ja muidugi nauditud täiega seda värvikirevust ja kogust.
Küll on hea meel, et neist korda vajavatest kordadest on ikka pilte klõpsitud. Nüüd neid vaadates on hea tunne, et nii palju erinevaid kangaid on mu käe alt läbi käinud.
Mõni kord on ka tööruum suurpuhastuse läbi teinud, et siis varandus taas kastidesse lapata. Ja iga korrga jääb neid aina vähemaks.
Aga miskit on mul veel olemas ja neist püüan lähi ajal veel midagi ka õmmelda. Nii, et uute tegemisteni!
