laupäev, 23. juuli 2016

Veidi taaskasutust!


Pihkakad kaunis värvitoonis, mis minu jaoks lemmik aastaaja saabumist tähistab. Ootan seda väga. Siis mitte ainult loodus, vaid ka ise tunned, et aeg on otsad kokku tõmmata ja veidi rahulikumalt hingata. Kui saagid salves, võid just kui olla oma aja peremees.
    Ja et toas ka veidi korda luua, otsustasin õmmelda ühed pajakindad, mis tõsi küll mõeldud mehele sauna vihtlemis kinnasteks. Kevadel, kui ta vanad autokatted, mis oma aja ära olid elanud, minema tahtis visata, lõi minus välja jälle see mingi koilik moment. Lõikasin välja neli suuremat tükki, mis enam- vähem korralikud ja panin pesema. Kahest tegin kohe kindad sauna, mille mees ka heaks kiitis, sest need hoiavad kenasti vormi, ei vaja voodrit, kuivavad kiiresti.....ainult, et sääred olid liiga pikad. Lubasin, et kahest allesolevast tükist teen rohkem nõuete kohased kindad. Aga ega siis isutanud see töö sugugi. Pidin korra koristuse käigus need tükid juba minemagi viskama, kuid lubadus hoidis mind vaos. Ja nüüd neid tükke ikka veel tõstes otsustasin, et teen nad valmis. Ja valmis ma nad hommikul õmblesingi. Kuna nad ei hargne ja trippi ei soovitud, otsustasin ma siiski nad kantida, et veidi värvilist ilu neile anda. Loodan, et mees jääb nendega rahule, sest lühendasin tunduvalt sääre osa. Kuna ta tööl täna ja värskeid vihtu pole veel teinud, siis klõpsisin lihtsalt pildid õues.




Ja eilne esimene punasesõstra kook kadus ka nagu nõiaväel. Meespere jäi rahule ja ma ise ka. Pole kunagi varem punastest kooki teinud, pidasin neid ikka mahlamarjadeks.



Ja lõppu ka väikestest abilistest.


Kui kassipoeg meie aia taha poetati ja ta näuguvalt süüa palus, otsustasime, et võtame siis veel teisegi abivajaja oma katuse alla. Kunagi mõned aastad tagasi päästsime samuti ühe hinge, kelle peremees Tallinna kolis ja kassi kolme pojaga saatuse hooleks jättis.
   Ja kui kass mõned päevad me juures kosus, tundus mulle, et ta mitte üksi pole, kuid mees vaidles vastu. Sa vaata kui väike ta on, ega siis pojal saa poegi tulla. Nii see asi jäi. Arvasin ka, et võib olla sööb nüüd ahnelt, et ei tea ju mis edasi. Ja nädal hiljem, kui kanade juures tulin vaatasin, et olen vist segi pööranud. Meie uus kass on värvi muutnud. Istusin päris pingile ja jäin asja huviga jälgima. Ja selgus, et mõistus veel üsna korras, lihtsalt kasse oligi kaks. Ühe suurused ja võis arvata, et ühest pesakonnast. Me ei taha sellist kasside merd oma õuele ja otsustasime, et seda uut küll kostile ei võta. Aga see kass keerles õues nagu vurr ja nuttis haledalt, nii et otsustasime talle vähemalt õue süüa panna. Aeg läks edasi ja varsti julges ta lahtisest uksest ka sisse lipsata. Ja vana kõuts tuli ka pulmast koju, nüüd oli kasse juba kolm. Ei meeldinud me Timbulimbule, et uued ta koha vahepeal hõivanud olid. Aga tüdrukud noored tegid vanale mehele tuule alla. Ja meile ka ei meeldinud see olukord. Mees ütles, et nagu pagulased. Tulevad, aita neid ja omad peavad lahkuma. Ja Timbu lahkuski. Paar korda üritas veel tuppa hiilida, kuid lootusetult.
     Ja siis selgus, et mu kartused osutusidki õigeks. Kassipoeg tõi ilmale kolm kassipoega. Ja õudusega pidime tõdema, et ka teine uustulnuk on titeootel. Ja nüüd marsivad need kolm väikest ema sabas hommikul kööki, et vaadata mida head neile taldrikule on pudenenud. Turnivad mu kangakastide otsas ja mängivad kardinatega.  Oo õudust küll. Ja me mehega ei teagi mida teha. Vaatame nende mänge pealt ja loodame, et aeg paneb kõik paika ja annab arutust....




Kaunist laupäeva teile.


teisipäev, 19. juuli 2016

Remont!

Oh küll mul on hea meel. Vaatamata igasugustele jamadele, on vähemalt me köök taas elamiskõlblikuks saanud. Tõsi, on veel asju pesta ja oma kohale toimetada, kuid suurem tegemine on selja taga.
Eemaldasime raskustega kaks kihti linoleumi, mis omavahel tugeva liimiga ühendatud oli. Nende all soome papp, mis isevalguva seguga kaetud. Ja siis vanad lauad, mis sel hetkel võimalik oli saada.



 Ja seda kõike ühe vana nõukaaegse toru tõttu, mis ei pidanud ühendusele vastu ja oli läbi roostetanud.


Esimene öö oli päris jube magama minna, teades, et köögi põrand ikka nii kummituslik ja kole.


Turnisime veel pool päeva mööda laudu, enne kui sai kild alla ja asi veidi rõõmsama ilme võttis.


Ja vihma sadas südamest, nagu tahaks kõik selle pahna puhtaks pesta.



Vahepeal pilte teha ei viitsinud, sest kõik läks kuidagi ruttu ja valutult. Ja siis sai põrand valatud, soojustus paika ja uued lõhnavad lauad. Küll oli hea tunne.



Ja kui mees õhtul töölt tuli, oli mul ja pojal tapeet seinas. See tapeet sai küll toa jaoks ostetud, kuid asjaolusi arvesse võttes, tuli see siiski kööki panna. Puht majanduslikust olukorrast lähtudes. Poisid arvasid küll, et kuidagi toa nägu nüüd me köök, kuid mulle siiski meeldib, See kord sedasi.






Nüüd asjad kõik pestud ja tagasi kappides, oma kohtadel, kuid veidi veel siit- sealt kribida. Igal juhul mõnus tunne, et pind jalge all ei vaju ja pole hirmu, et keldri võiks kukkuda.

esmaspäev, 4. juuli 2016

Kinkekott!


   Ei tea kas laiskus tuleb vanadusega, või millest see on, kuid miski ei suju nii nagu tahaks. Köögi remont on ka seisnud ju kuu ja elamine näeb välja nagu oleks pomm plahvatanud. Aga muidugi tänu meestele, on põrand üles võetud, kõik sodi ja vesi, mis põranda alla tänu purunenud ühendusele oli aastaid kogunenud, koristatud. Uus põrand on alla valatud ja nüüd ootab laudu. Ja mina ootan, et saaks puhta tapeedi panna ja lõpuks ometi kapid tagasi ritta, et iga asi oma kohale saaks rännata. Oi kui väsinud ma sellest kõigest juba olen.
   Aga nagu öeldud, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuna õmblemine sellele segadusele pea võimatu, siis otsustasin, et sordin taas oma kangakaste ja loon seal korda, et siis kui asjad jälle paigas, saaks miskit teha. Ja selle asemel, et ribasi prügikasti visata, lõi minus jälle välja see kangakoi, kes ribagi ei raatsi loovutada ja nii sündis eile lauanurgal asjatades uus kotike. Sellega saab kenasti taas kingitust üle anda või siis kööki riputada ja kas või praegu õitsvaid pärnaõisi talveks tallele panna, et siis külmal talve õhtult tassike teed teha.
   Üks kõik. Igal juhul ei rännanud need tükikesed prügi hulka, vaid nendest sai kotikese "nägu".
Kotil endal on mõõdud järgmised:
                                                       Kõrgus: 33 cm
                                                       Laius: 30 cm

    Panen veel mõne varahommikuse pildi ka siia.



 
   Ja nüüd jälle kanade juurde. Kui eelmised kanad ei teadnudki mis haudumine on, siis need praegused on lausa hullud. Kahele andsime võimalus ja viiega ei tea mida peale hakata. Viska pesa pealt minema palju tahad ikka ajavad nad end puhevile ja istuvad kas või ilma munadeta, pea asi, et saaks seal soojas lebotada. Päris tegemine kohe nendega.
   Aga nokitsen ikka ise ka vaikselt edasi ja loodan, et miskit jälle valmis ka teen. Mu tööd küll väikesed, kuid enam jaolt ongi need sündinud kangaste suurusest ja võimalustest olenevalt. Päris meetriga kanga tükke on mul ääretult vähe.
   Nii, et uute tegudeni.