Aga sellest ei tahtnudki ma rääkida. Tahtsin öelda, et ma olen üks poolikute asjade meister. Alles üks päev naersin, et võiksin sellest väitekirja kirjutada.
Eile võtsin ühe kotiteo ette. Ilus pruun ootas ammu ja kardinarüüš, mida kuidagi ei raatsinud minema visata. Aga kui eile õhtul sõbrants helistas, et riidetükke anda, mõtlesin oma kastide vahel. Mitu elu peaks elama, et see kõik kokkuõmmelda. Ribade ja tükikeste mered - ikka selleks, et ehk kuskil läheb vaja, jne. jne.
Voodisse roniminegi käib üle kastide, nii et vaata, et jalaluid ära ei murra.
Igal juhul lõikasin oma kaua hoitud kardina ribadeks ja ajasin kokku. Tundus, et veidi suur sai. No pole hullu - eks teine kord vaatame lähemalt. Nii ta jäigi sangadeta ja voodrita jälle seisma. Selle asemel, et lõpetada, võtsin käsile uue. Ja nii neid kogunebki. Vahel tuleb muidugi tahtmine vanu lõpetada, kuid siis ka juhtub nii, et - kas ei mäleta enam, mis sellest täpselt saama pidi, või on mõni tähtis tükk kuskil mujal endale koha leidnud. Ja vahel tuleb üldse parem mõte ja sünnib sootuks uus asi. Vaat minuga on sellised lood.
Aga kuna mul ühed pajakindad valmis saanud, siis panen need siia üles, ning vaatan, mis uuest alustatud kotist saab. Arvan, et olen ennast tühjaks õmmelnud. Miks muidu selline tardunud olek mu töödes.
Pajakindad on prinditud pildiga. Jälle! Jälle jah, sest mulle meeldivad sellised pitsilised ja satsilised asjad.
Ja kotike. Mina kutsun neid kinkekottideks, kuigi neisse võib ka sibulaid panna, või lapsele tuduriideid lasteaeda kaasa võtta.
Ja siin mu tilluke killuke poolikuid töid.
RÕÕMSAID MUNADEPÜHI!
Pean hakkama pashat tegema.
