Võin öelda, et kuna ma sellise riuka sõbrantsidele välja mängisin, siis ei tahtnud neid lihtsalt õhtusöögile kutsuda, vaid korraldasin ka õpitoa. Kaja oli lahkesti nõus tulema ja meile karbitegemist õpetama. Kui pooled osavõtjad algul küll ütlesid, et pole erilised osavnäpud ja neid see tegemine ei huvita, siis saabudes olid esimesed kaasalööjad. Ja kõige toredam see, et neile meeldis see väga. Nad pole seda sorti käsitööd varem teinud.
Karbid said kõigil uhked- igal ühel oma maitse järgi kujundatud. Muidugi nii kirevat karpi kui mina, keegi ei teinud. Kõigil olid tagasihoidlikud, et lihtsuses peituvat ilu. Aga mina nagu ikka( meenutan endale alati nokklooma, kes igalt loomalt miskit endale soovis) tahtsin kõike. Nii pilte kui tekste ja ikka läikivaid vidinaid ka. Ja minu karp sai selline.
Olin nagu teisedki asjaosalise oma karbiga väga rahul. Esimese katse kohta päris ilus tulemus.
Ja kuna mulle selline nokerdamine meeldib, siis usun, et viimaseks see ei jää.
Seest sai selline.
Kas tahate teada mida ma külalistele õhtusöögiks pakkusin? Keetsin suure pajaga liha, millele lisasin kapsapea, kaalikaviilud, porgandid ja kartulid. Selles kurnatud leemes olid suured sibularattad.
Kohvi kõrvale pakkusin Sokolaaditorti. Olen nii kaua plaaninud ja nüüd sai teoks minu elu esimene Sacher`i tort. Oli tõesti tegemist väärt. Retsepti võtsin "Kuninga magusaraamatust". Allan Kuning retsept. Kui viitsimist proovige järgi. Tasub end kuhjaga ära.
Ja kutse peal oli kirjas, et haarake külakostiks kaasa mõni juurikas, mis suvel hoolega kasvatatud või siis juba otsapidi purki pistetud. Ja seda nad ka tegid. Nii uhke külakosti nurk sai. Igal juhul kurki mul poest osta vaja pole- elame talve kenasi üle.
Vot selline reede õhtune sügise sünnipäev oli meil. Kõik osalised lahkusid rõõmsal meelel ja uhkete oma kätega valmistatud karpidega.
