"LEHE" PAJALAPID

    Jälle need "lehe" pajalapid. Kuigi nad üksjagu tüütud teha, siis ikka üritan neid õmmelda. Selleks ka mitu põhjust. Esiteks mulle nad meeldivad ja teiseks... Kui miskit valmis õmmeldud, siis jäävad kangaribad siit, sealt üle. Minema visata ei raatsi midagi. Nii siis vaatan mis neist saab. Lõikan väikesi ruute ja ribasid. Ja kuna kastid neist ribadest ja ruutudest üle ääre ajavad, tulebki mõni selline õmblustöö ette võtta, et neisse ära ei upuks. 

      Kunagi ammu, kui Isetegija leht veel eksisteeris, oli toimetamine hoopis toredam. Sai enda tehtud töid näidatud, teiste ilusaid tegemisi silmadega ahmitud ja palju oli ka koostegemisi. Jagati palju õpetusi asjade kohta, mida varem polnud proovinud. Igati huvitav ja inspireeriv aeg oli. Kahjuks on kõik tegijad mööda FB laiali, kuid ausalt öeldes ei teagi, kes nende nimede taga olid. No muidugi mõnda tean siiani. 

    Lillasid töid tuleb lähiajal kindlasti veel. Kuna mul palju poolikuid asju, siis teiseks on ka see, et kitsukestes tingimustes on pea võimatu mitut tooni kangakaste välja tirida. Eks sellest ka suht ühetoonilised asjad mul. Vahel küll sätiks midagi sobivat juurde, kuid kui hakkan mõtlema, kus see ribake on, võib kuluda tunde ja lõpptulemuseks on täielik kaos. Nii siis piirdun esialgu ühtede toonidega. Nende pajalappide pikkuseks on tripita 28 cm ja laiuseks kõige laiemast kohast 24 cm. Tagused ühevärvilised.

    Seekord teppisin suvaliselt ka läbi. Mõnele meeldib, mõnele mitte. Mees ikka õpetab, et õmble selliseid asju, mida inimesed ostaksid. Aga mis need olema peaksid, seda ta ei tea. Nagu minagi. Laatadel käies saab see eriti selgeks. Küll ei sobi värvid, küll pole suurus see, mis kõnetab. Kottidest ei taha rääkidagi. Küll on sangad pikad ja siis jälle liiga lühikesed. Ma pole küll sellest ennast häirida lasknud. Elu on näidanud, et millalgi saabub ikka aeg, mil asi ja õige inimene kokku juhtuvad. Ja kuna ma armastan kangaid hullupööra, siis midagi õiget neist millalgi ikka valmis saab.

    Kui oma kangahulluse juurde tagasi pöörduda, siis kunagi ma IT- jas sellest ka kirjutasin. Nüüd kus vana blogi kadunud, pildid samuti igaviku prügikasti rännanud, on see taastatud blogi küll rohkem mu enda tarvis, et miskitki mu tegemistest veel silme ees oleks. Paljusid asju mäletan veel läbi udu, sest nendest pole pilte säilinud, või pole neid tehtudki. Aga pean ütlema, et eriti lahe on näha mõnd oma käsitöö eset sõprade juures käies. Mul endal pole neist mingit märget maha jäänud, kuid neil on mu kümneid aastaid tagasi tehtud asjad alles. Kasutuses ja ilusti hoitud. See teeb südame kohe soojaks. Ja tundub, et see pole kuidagi võimalik. Aga siiski vahel on.

    Ah jaa. Juba unustasingi end. Tahtsin ju veel kirjutada oma armastusest nende kirjude kangaste vastu. Võin end täiesti kangahulluks pidada, sest kui kanga poodi satun ja neid kirjusid kunstitöid näen, võib julgelt öelda, et kaotan pea. Millised värvid ja millised mustrid. Sipelgad ronivad mööda selga üles ja karvad tõusevad turri. Tahaks kohe kõigist tükikest kaasa haarata. Õnneks on mees mul kahe jalaga maa peal ja kindlalt mu kõrval- vähemalt selles osas, mis puutub kangastesse. Ta ütleb alati rahulikult, et mõtle peaga. Sa ei saa kõiki kangaid kokku osta ja kui saaksidki, siis ei jõuaks sa neid kunagi valmis õmmelda. See on muidugi tõsi. Ei tea kas neidki, mis siiani kokku ostetud valmis õmmelda jõuan, aga eks nende vaatamine ja kokku- lahku lappamine maksab ka midagi. Kooli ajal jätsin ma eine kuu aega söömata, sest 3 rubla, mille ema selleks tarvis andis, kulus sitsi ostmiseks. Odavamad maksid 50 kopikat meeter, kallimad lausa 1 rubla. Ega selle kolmeka eest just suuri varusid kokku ei ostnud, kuid ikka kogu raha eest. Kurb oli see, et neid ei saanud emale näidata. Peitsin neid kapi põhja, kuni tuli aeg, et võisingi poodi minna ja sitsi osta. Eriti mäletan mingit pruuni kangast, millel lilleõied peal olid. Õmblesin sellest Silueti lõigete järgi volangidega pluusi. Pluus on siiani silme ees, kuid kangast on pilt veidi udune. Küll tahaks seda riiet veel korra näha. FB on palju nõukaaegseid kangaid müüdud ja jagatud, kuid oma lemmikuid pole kohanud. Teine eriline kangas oli roheline, millel vist valged kellukesed peal olid. Pilt taas ähmane, kuid taaskord mäletan pluusi, millel kellukalõikelised varrukad olid.  Kui need spiraalseelikud moodi tulid, siis neid sai ikka hulgim õmmeldud. Kõik tuttavad ja lähedasemad võõrad said need selga. Muidugi nende endi ostetud riietest. Oh, on ikka aegu olnud.           Ja kui huvi, hüpake ikka mu lehele, et uutele tegemistele kaasa elada. Ja tundub, et kevad tuleb kõigest hoolimata. Ise ootan juba sügist, et koduseks jääda ja ainult oma kangastega tegeleda. Eks peab neid ju vähemaks õmblema, ja lootma, et laatadel osa kangaraha tagasi saada. Ja kõige tähtsam, et keegi peale mind ei pea mõtlema, mis nendega peale hakata. ILUSAT KEVADEOOTUST!