KAISUKAS

 No mida mõtleb inimene, kes pole pea pool aastat õmblusmasina taha istunud, kougib välja pea kümme aastat tagasi väljalõigatud tökid, ning usub, et õmbleb oma parima kaisuka.  Aga mina just nii täna tegin. Pühkisin masinalt tolmu maha, raputasin karvased mõmmitükid liigsest lahtisest karvast ja asusin uljalt õmblema. Peab kohe ütlema, et lihtsalt unistades midagi head ei saavuta. Hambad ristis ajasin tükikesi kokku, vedades sõrmega lõike numbritel, et kõik esimesel korral õigetesse kohta saaks õmmeldud. Oli hirmus tegemine, kuid valmis ta lõpuks sain. Suures osas mehe positiivsel õhutusel. Päike piilus ka korraks pilve vahelt nagu kutsudes õue pildistama. Kui aga välja sai mindud, selgus, et fotokas on tühjaks saanud. Aga kõige kiuste mõne pildi sain ja isegi õigel ajal, sest see mõnus vihmavaling, mis hetkel kõrvu paitab ei meeldi kindlasti karvasele mõmmikule. Aga esialgsed klõpsud siis teile vaatamiseks. Võite julgelt oma arvamust avaldada.

        Lõiked pärit "ANNA" käsitööajakirjast. November 1993 aasta.                  

      Õue mineku ootuses.

                                    Kuna kerge vihmasabin, siis ikka vihmavarjuga.

                           

                   

                                                  

                                               Tagumik puhtaks ja tagasi tuppa.

                                      

                                                            Uute kohtumisteni!

AJALUGU

    Vaatasin täna pilte otsides ringi ja leidsin nii palju võtteid oma segamini õmblustoast. Need kangalaadungid, mis kunagi vere kihama ja karvad turri tõstis - need on täiega kokku kuivanud. Osalt ikka selle pärast, et need õmblusmasina alt läbi käinud ja mingid konkreetsed esemed saanud. Kangahullus pole küll raugenud, kuid poode ma enam ei külasta, sest ei taha jälle pead kaotada. Kuna enam nii palju ka ei õmble, siis hea lohutus, et raha jääb alles. Kastides on küll veel tükikesi, et midagi teha, kuid põhiline aeg on hetkel kulunud vanade tehtud tööde piltide otsimisele.                                                                           Vahel küll mõtlen, et millist valikut kangapoed pakuvad... Aga parem kui ei ...                                             See eest mõtlesin, et panen mõned õudust äratavad pildid oma kunagistest tagavaradest, mida polnud kunagi piisavalt palju, et teha seda, mida oleksin tahtnud teha. Või õigem oleks küll öelda, et neid kangaid, mis südamest meeldisid, neid õieti ei olnudki. Nii siis ongi mu valminud asjad rohkem olemas olevast materjalist õmmeldud. 

Õnnelik mina. Mees tegi spetsiaalse pingi laua kohale, et kõik vajaminevad asjad käeulatuses oleksid.

 Poolikuid asju on kõik kohad täis ja kass, kes ikka kõige kõrgemale tahtis ronida, suutis nii mõnegi kast, karbi kummuli pöörata.

       

    Suvel on saanud neid välja veetud, et tuulutada ja värvide järgi jälle ritta seada. Ja muidugi nauditud täiega seda värvikirevust ja kogust.           

            

Küll on hea meel, et neist korda vajavatest kordadest on ikka pilte klõpsitud. Nüüd neid vaadates on hea tunne, et nii palju erinevaid kangaid on mu käe alt läbi käinud. 

             Mõni kord on ka tööruum suurpuhastuse läbi teinud, et siis varandus taas kastidesse lapata. Ja iga korrga jääb neid aina vähemaks. 

                  Aga miskit on mul veel olemas ja neist püüan lähi ajal veel midagi ka õmmelda. Nii, et uute tegemisteni!

LILLEAMPEL MINU AIAS

 Selle aasta ampel on päris suur ja lopsakas. Mõne korra isegi väetasin see kord. Ja muidugi juua, juua...

MINU KATSETUS

 Olen nii palju vaadanud neid kauneid pilte ja kuna KETLIN innustas oma maaliga, siis ostsin ka mõned akrüüli ja poest soovitatud vedeldaja. Aga kuidas ma ka ei püüdnud, minu värvid ei voolanud kuhugi. Isegi mehelt laenatud kompressor ei suutnud imet teha ja lõuendit värviga täita. Aga kõige kiuste ma nad laiali vedasin. Lugesin siin LIBLIKA LEND blogist, et nemad kasutasid mingeid kriidi värve. Eks kõige parem ole, kui mõne targema juhendajaga koos saaks teha, kuid kus neid siin maakolkas leida. Aga näitan oma vusserdust ikkagi. 

PUHKUS LÄBI

           Selleks aastaks puhkus jälle selja taga ja kolm tööpäeva ka. Marjad korjatud ning mahlad ja moosid keldrisse taritud. Kurke ka hulk talveks sisse tehtud, tomatid ootavad veel järjekorras. Küll mulle meeldiks, kui puhkus alles nüüd võiks alata. Septembri kuu oleks selleks üks ilusamaid, kuid kahjuks puudub mul selline võimalus. Nii et tuleb leppida sellega mis on. Aga kuumale suvele vaatamata sai ka veidi remonti tehtud. Kõik sai alguse sellest, et ühel hommikul võtsin ette majavoodri pesu. Põhjapoolne sein vajas hädasti vett, ja kui juba koristamiseks läks, siis aknapesu ring ikka ka. Aga veerennid ja katus olid aastatega samblakihi peale korjanud ning kange tahtmine oli ka sellest vabaneda. Kuna minust katusele ronijat polnud, pidi mees selle töö ette võtma. Algul küll tujutult, kuid kui juba pesuks läks ja kuumus koos päikesega kasvas, siis veemäng katusel muutus järjest nauditavamaks ja tulemus rääkis ilmekat keelt. Ronisin lakka, et ka sealne aken puhtaks pesta ning kardin pessu tuua. Ja seal ma neid villalehti nägingi. Peaaegu terve pakk. Kohe tärkas mõte, et nüüd on õige aeg koridori remont ette võtta, sest tapeet oli juba ostetud ja teadmine, et kakskümmend kolm aastat tagasi sai koridori seina vahele vaid vana vatitekk ja kuskilt mõned ribad villa, ka sein lahti võtta ning korralikult soojustada. No see mõte meeldis mehele kohe väga. Ma päris nii korralikku lammutust ja tegemist ei oodanudki, kuid tema arvas, et anname endast parima. Ja mulle see meeldis.

Lae värvimine ja tapeedipanek jäid minu teha, sest mees on pikemat aega arvamusel, et minuga koos tapeeti panna....

                 

Ostsin algul ainult selle raagus puudega tapeedi, sest see meenutas mulle kangesti sügist ja tundus lõpmatult armas. Aga kui ma seda mitu päeva nööpnõeltega seina kinnitasin ja kaugelt vaatasin, tuli selline masendus peale, ja mõni nõrgem oleks võinud pisaraid valada. Olin üpris kindel, et iga hommik ja õhtu ma seda pilti näha ei suuda. Nii siis sõidutaski mees mu linna, et võiksin poes kolada ja uue tapeedi valida. See oli muidugi väga raske, sest suures ruumis sadu valikuid ja igast vaid killuke stendile kleebitud. Muidugi leidsin mitu, mida osta, kuid kaine mõistus kutsus korrale ja soovitas valida midagi raagus puudele lisaks. Lõpuks, kui mõistus otsa sai, võtsin esimese variandi, mis poodi minnes silma jäi. Ikka mõttega, küll kodus nuputan edasi. Ja kuigi algselt plaanisi kaks seina triibulist ja kaks puudega, tuli lõpptulemus siiski isesugune. Ja pean ütlema, et mulle endale meeldib see väga. Isegi rohkem, kui algselt planeerinud olin. Ja eriti tore oli ka see, et mees oli ka tulemusega väga rahul.

                              

                   Ise olen igati rahul. Kõik jälle puhas ja kindlasti nüüd ka talvel soojem.  Ja muidugi püüan endiselt  oma vanu õmblustöid siia ritta korjata.

"HULL LAPITEHNIKA" PAJALAPID

                                          

  Sellised kaks pirnikese pildikest seisid ja ootasid oma hetke. Kohe kahju, et nad kõik on juba endale kuhugile pesakese teinud. Kangas oli kunagi "Kangas ja Nööp" kauplusest ostetud. Ja nüüd tegin neist pajalapid.

                                     MÕÕDUD: 26 x 26 cm.                   

                           

ROHELISED PAJALAPID

 Tõepoolest on ühed pajalapid valmis saanud. Tegelikult olid pealmised  ammu valmis, sest mulle kohe meeldib see nokitsemise osa, kuid tripi õmblemine ja taguse otsimine võttis aega. Päris õiget värvi polnudki. Aga nüüd, kus tegin kangakastides põhjaliku inventuuri, et vaadata mida ja kui palju veel on, siis leidsin just sellise tüki, mis värvilt ja suuruselt sobilik.

Igal juhul on hea meel, et midagi jälle terviklikkuse poole purjetab. Ja kuna tänane päev on kergelt vihma tibutanud kui ma õue marju korjama olen läinud, siis valmis need pajalapid saidki. Ja pilte ikka tegin ka.

                                           MÕÕDUD: 21 x 21 cm.

                                            

OLEN ENDISELT HOOS!

                             Tere, kes te siia vahel eksite ja mu tegemisi jälgite.

     Pean ütlema, et vahe peal on asjad jälle soiku vajunud. Pidev vananemine, mis tekitab laiskust ja lubab asju teistmoodi näha, ei innusta eriliselt. Aeg kaob hädavajaliku tegemise tarbeks ja mis seal salata, lihtsalt logeleda ja raamatut lugeda on  ütlemata mõnus ka. Aga kuna puhkus käes ja vanad pildid kõik pulgale tõmmatud, mõtlesin, et on aeg ka siin kord majja lüüa ja asjadest mingi ülevaade saada. 

    Hetkel küll ühtegi uut tööd näidata pole, kuid täidan vanu tühimikke, otsides üles vanu tegemisi, millest mõni pildimaterjal veel säilinud. Kadusid ju kõik: Nagi, Isetegijas kustusid pildid, selle blogi suutsin ka imeväel tühjaks lasta.....Ja nüüd istun, mõtlen ja nuputan. 

   Mõni aeg tagasi arvasin, et kellele seda blogi nii väga vaja on. Aga kui enam ühtegi enda käsitöölisi tegemisi ei näinud, tuli kuidagi nukker tunne peale. Tuleb välja, et mul endal on vahel vaja nostalgitseda ja vaadata, et polegi kõik see aeg käed rüpes istutud ja lihtsalt pilvi vaadatud. Kuigi see pilvede vaatamine on ka üks mu lemmiktegevus juba lapsest saati olnud. Alles mõni päev tagasi avastasin, et taevas just sellised lapsepõlve paksud ja kohevad pilved, millel oleks ka praegu mõnus astuda ja kui vanad kondid lubavad, siis ka ühe pealt teise peale karata. 

   Tahan vaid öelda, kui juhtute siia sattuma, võite vahel mõne sõna maha jätta, et veel rohkem endas jõudu leida võiksin ja teada, et keegi mu tegemistel silma ka peal hoiab.

     Olge ikka terved ja rõõmsate kohtumisteni!

MAAL

 Kunagi ammu oksoolitasin ära vanad kapitagused -soome papi tükid. Ja nüüd otsustasin taas seda mingis ajakirjas nähtud luike maalida. Eks muidugi võiks parem olla, kuid ise rahul, sest luik üsna äratuntav. Mõõte hetkel ei tea, kuid üsna suur sai.

JÄLLE ÜKS MÕNUS LUGEMINE

 Tore, kui on aega raamatute jaoks.

Ja selline tore tegelane ei lase oma maiustamist segada.

RABARBERIKOOK

                                            

KÄBIKUNINGAS