laupäev, 23. juuli 2016

Veidi taaskasutust!


Pihkakad kaunis värvitoonis, mis minu jaoks lemmik aastaaja saabumist tähistab. Ootan seda väga. Siis mitte ainult loodus, vaid ka ise tunned, et aeg on otsad kokku tõmmata ja veidi rahulikumalt hingata. Kui saagid salves, võid just kui olla oma aja peremees.
    Ja et toas ka veidi korda luua, otsustasin õmmelda ühed pajakindad, mis tõsi küll mõeldud mehele sauna vihtlemis kinnasteks. Kevadel, kui ta vanad autokatted, mis oma aja ära olid elanud, minema tahtis visata, lõi minus välja jälle see mingi koilik moment. Lõikasin välja neli suuremat tükki, mis enam- vähem korralikud ja panin pesema. Kahest tegin kohe kindad sauna, mille mees ka heaks kiitis, sest need hoiavad kenasti vormi, ei vaja voodrit, kuivavad kiiresti.....ainult, et sääred olid liiga pikad. Lubasin, et kahest allesolevast tükist teen rohkem nõuete kohased kindad. Aga ega siis isutanud see töö sugugi. Pidin korra koristuse käigus need tükid juba minemagi viskama, kuid lubadus hoidis mind vaos. Ja nüüd neid tükke ikka veel tõstes otsustasin, et teen nad valmis. Ja valmis ma nad hommikul õmblesingi. Kuna nad ei hargne ja trippi ei soovitud, otsustasin ma siiski nad kantida, et veidi värvilist ilu neile anda. Loodan, et mees jääb nendega rahule, sest lühendasin tunduvalt sääre osa. Kuna ta tööl täna ja värskeid vihtu pole veel teinud, siis klõpsisin lihtsalt pildid õues.




Ja eilne esimene punasesõstra kook kadus ka nagu nõiaväel. Meespere jäi rahule ja ma ise ka. Pole kunagi varem punastest kooki teinud, pidasin neid ikka mahlamarjadeks.



Ja lõppu ka väikestest abilistest.


Kui kassipoeg meie aia taha poetati ja ta näuguvalt süüa palus, otsustasime, et võtame siis veel teisegi abivajaja oma katuse alla. Kunagi mõned aastad tagasi päästsime samuti ühe hinge, kelle peremees Tallinna kolis ja kassi kolme pojaga saatuse hooleks jättis.
   Ja kui kass mõned päevad me juures kosus, tundus mulle, et ta mitte üksi pole, kuid mees vaidles vastu. Sa vaata kui väike ta on, ega siis pojal saa poegi tulla. Nii see asi jäi. Arvasin ka, et võib olla sööb nüüd ahnelt, et ei tea ju mis edasi. Ja nädal hiljem, kui kanade juures tulin vaatasin, et olen vist segi pööranud. Meie uus kass on värvi muutnud. Istusin päris pingile ja jäin asja huviga jälgima. Ja selgus, et mõistus veel üsna korras, lihtsalt kasse oligi kaks. Ühe suurused ja võis arvata, et ühest pesakonnast. Me ei taha sellist kasside merd oma õuele ja otsustasime, et seda uut küll kostile ei võta. Aga see kass keerles õues nagu vurr ja nuttis haledalt, nii et otsustasime talle vähemalt õue süüa panna. Aeg läks edasi ja varsti julges ta lahtisest uksest ka sisse lipsata. Ja vana kõuts tuli ka pulmast koju, nüüd oli kasse juba kolm. Ei meeldinud me Timbulimbule, et uued ta koha vahepeal hõivanud olid. Aga tüdrukud noored tegid vanale mehele tuule alla. Ja meile ka ei meeldinud see olukord. Mees ütles, et nagu pagulased. Tulevad, aita neid ja omad peavad lahkuma. Ja Timbu lahkuski. Paar korda üritas veel tuppa hiilida, kuid lootusetult.
     Ja siis selgus, et mu kartused osutusidki õigeks. Kassipoeg tõi ilmale kolm kassipoega. Ja õudusega pidime tõdema, et ka teine uustulnuk on titeootel. Ja nüüd marsivad need kolm väikest ema sabas hommikul kööki, et vaadata mida head neile taldrikule on pudenenud. Turnivad mu kangakastide otsas ja mängivad kardinatega.  Oo õudust küll. Ja me mehega ei teagi mida teha. Vaatame nende mänge pealt ja loodame, et aeg paneb kõik paika ja annab arutust....




Kaunist laupäeva teile.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar